Ugalensis Arnold Matteus

vil! Rait Toompere

Kodu rajajaid tuleb meenutada ja austada. Korp! Ugalal on, mida meenutada, sest meie kodu kavandaja ja üks ehitajatest vil! Arnold Matteus võib lugeda suurt osa Tartu linnast oma loominguks.

Arnold Matteus sündis 13.detsembril 1897. a. Võrumaal Kärgula vallas. Keskhariduse omandas tulevane arhitekt aastatel 1914–1918 Tartu reaalkoolis, millele järgnes kaleidoskoobina õppimaasumine Tartu Ülikooli füüsika-matemaatika teaduskonda, ajateenimine Eesti sõjaväes ning töötamine ajalehtede «Pärnu Postimees» ja «Tallinna Teataja» juures. See oli I maailmasõja ja kodusõdade aeg ning pärast seda suure vabanemise aeg – tormi ja tungi aeg, mil Eesti Vabariigi sünd avas kvalitatiivselt uued võimalused eestlaste ees.

1918–1919 käib eesti kirjanikest-kunstnikest üle palavikuline aktiivsuslaine. Lühikese ajaga pannakse alus regulaarsele kunstielule, arendatakse muuseumiasjandust, reorganiseeritakse haridussüsteem; sõnavabadus ja -julgus on suurem, kui kunagi varem. Iseloomulik on usk kultuuri arenguks avanevatesse perspektiividesse, kuigi alati ei kujutatagi täpselt ette, millised need olema peaksid. Tahetakse lihtsalt luua, asutada, käima panna.

Sellesse hoovusesse satub ka noor Matteus, kes kõrvuti ajakirjaniku tööga jõudis teha oma esimesed kirjanduslikud katsetused. Meieni on säilinud värssdraama «Surev polonees».

Kuid 1921. aasta toob muutuse senisesse ellu ja Matteus otsustab minna õppima arhitektuuri Saksamaale. Algul siirdub ta Darmstadti, kuid seal on sõjajärgselt suhtumine muulastesse vaenulik ja nii saab lõplikuks õpingutelinnaks Karlsruhe. Ka Saksamaal toimus pärast I maailmasõja ühiskonnas terav võitlus, sealhulgas ka kultuuri valdkonnas. Tugevasti mõjutasid ekspressionistlikud rühmitused kujunevat vaimulaadi – näeme ju Matteusegi varases loomingus ekspressionismi ilminguid. Karlsruhes aga, kus selle ajani domineeris rahulik, klassitsismile põhinev õpetamislaad, hakkasid tasapisi maad võtma funktsionalistlikud meeleolud. Karlsruhe ei olnud mingi avangardismi keskus, kuid Prantsusmaalt kiirgasid uued tuuled üsnagi nobedalt sinna.

Matteuse loomus oli sel ajal küllaltki kosmopoliitne ning peale Karlsruhe Tehnikaülikooli lõpetamist oleks ta meeleldi asunud tööle pakutaval ametikohal ülikoolis, kuid siis tuletas end meelde kodus Eesti haridusministeerium, kes kohustas arhitekti kandideerima Tartu linnaarhitekti vakantsele kohale. Nimelt kehtis sel ajal seadus, et need välisüliõpilased, kes saavad riigilt stipendiumi, peavad kandideerima vähemalt korra pakutud vakantsele ametikohale kodumaal ning valimise korral töötama sellel kohal nii mitu aastat, kui kauaks maksti stipendiumi. Kuigi kandideerimine tundus formaalsusena, sest sedavõrd austavale ametikohale oli hulgaliselt kandidaate, langes ometi liisk Arnold Matteusele. Maist 1926. a. oli ta juba ametis ning esimeseks «teoseks» sai lauajupile kritseldatud Tartu linnale kuuluva Ulila elektrijaama välikemmerg.

Tartu linnaarhitekt Matteus (1926 – 1935)

Kahtlemata on Matteuse kõige suuremaks loominguks Tartu linn. Kui vastne linnaarhitekt tööle asus, meenutas veel paljuski linna välisilme ja -kujundus XIX sajandit: Emajõe kaldad olid kindlustamata ja soised, aeg-ajalt tabas jõeäärseid elurajoone üleujutus ja siis sai seal liigelda vaid paadiga; kesklinnas olid jõekaldad palistatud lahtiste turgudega, kus kauplemine liha ja piimaga oli üsna antisanitaarne; linna haljasalad olid muutunud kohati läbipääsmatuks võsaks; linn oli baltisakslaste poolt hoitud kunstlikult kitsastes raamides ning teda ootas ees tormiline areng seoses uute elurajoonide planeerimisega. Planeerimisprobleemid olidki sel ajal kõige kuumemad. 1920. aastal tulid linnale Piiskopi, Ropka ja Tamme mõisa maad. Kahe esimese aladele projekteeris linnaosa Anton Soans, Tamme linnaosa projekt valmis Edgar-Johan Kuusikul (1923) ning kohe asuti neid alasid täis ehitama. Kiires ehitamises aga probleem seisneski. Arhitekt K. Bölau kalkulatsioonide kohaselt oleks sel ajal Eestis üksnes elamuehitusega end ära elatanud 166 arhitekti, kuid tegelikult oli diplomeeritud arhitekte sel ajal vaid viiekümne ringis! Järelikult olid enamiku projektide autorid ilma hariduseta tehnikud ning diplominseneri allkiri projektile lihtsalt osteti. Nii ehitati massiliselt mittekvaliteetseid ning ilmetuid üürimaju, mis siiski tänaseni oma funktsioone täidavad.

Seda, kuidas tuleks planeerida ja ehitada, püüdis Matteus näidata eeskujuga. 1928. aastal planeeris ta Tähtvere linnaosa, tuues seega Tartusse tükikese oma õpingutelinnast Karlsruhest – nimelt parafraseerib Tähtvere planeering Karlsruhe linnaplaani. Matteus planeeris Tähtveresse ka esimese maja – skulptor Anton Starkopfi ateljeeelamu (1930), mis on üks kaunimaid individuaalelamu arhitektuurinäiteid Tartus üldse.

Matteuse käe alt tuli ridamisi projekte Tähtverre ning ehitamisega siia algas ka uus kvaliteet Tartu elamuehituses, kuna ehitustegevust võis siin alustada alles peale kommunikatsioonide vedamist krundini ja tänava sillutamist. Matteuse teeneks võib lugeda ka «kõigi mugavustega» elamutüübi väljaarendamist. Üürimajades puudusid reeglina seni isegi elementaarsed pesemisvõimalused. Iseloomulik oli koridoris või elamust eraldi asuv ühiskäimla. Tavaliselt puudus ka kanalisatsioon ja pesu pesti õues asuvas pesuköögis. Matteus projekteeris esimese «kõigi mugavustega» kuue korteriga elamu 1928. aastal Tähe 28 (hävis sõjas) eraldi WC ja vannitubadega ning asus ka ise sinna elama. Eeskuju oli nakkav, sest aastatel 1928–1937 ehitati Tartusse 76% elamutest WC ja 35% eraldi vannitoaga. Ilmselt oli siiski määravaks raha, kuna majaomanikud said selliste korterite eest küsida kaks korda kõrgemat üüri.

Tartu välisilme korrastamine oli linnaarhitekt Matteuse teine suur valdkond ja paljud pargid ning rajatised sellest ajast ilmestavad Tartut tänaseni kui sümbolid. Üheks esimeseks tööks oli voorimeeste peatuspaiga likvideerimine Barclay de Tolly monumendi juurest ja pisikese haljasala loomine (1930). Sinna planeeris Matteus ka Tartu esimese avaliku purskaevu. Samasse aastasse jäi ka Vabaduse puiestiku rekonstrueerimine. Selleks tuli eelnevalt likvideerida vanad ujumismajad ning ehitada uued ujulad (1928) ning ümber korraldada turuplatse. Uus park sai sedavõrd kaunis, et hiljem kõlbas sinna püstitada Vabadussõja monument ning miski ei meenutanud enam endist paadialuste võsastunud kooskäimise kohta.

1930–1932. a. rekonstrueeriti Karlova park ning pärast Kreutzwaldi tänava rajamist 1929. aastal korraldati ümber ka Tähtvere park. Perspektiivis oli rajada 50 ha pindalaga rahvapark kuni Emajõeni. Linnaarhitekti ettevõtmisel ja kavandamisel asuti rajama ka uusi parke ja haljasalasid. 1930–1932 loodi Tamme spordipark, kuhu oma viimase linnaarhitekti tööna planeeris Matteus koos kunstnik Peet Areniga tribüünid.

Aastatel 1932–36 rajati Ujula plats, Ujula tee ja Rannapaviljoni tee ning ühes sellega, et loodi tartlastele promeneerimisvõimalus, tõkestati tulvavee pääs linna. Sellesse perioodi jääb ka Forseliuse puiestik, Tamme puiestik ja Taara puiestik ning lihaturu järkjärgulise väljatõrjumise tulemusena ka Riigipanga esine väljak (1933) – kõik tänaseni Tartule iseloomulikud kujunduselemendid.

Peamiselt Tähtverest ja kesklinnast tuntud Matteuse elamute kõrval võitis populaarsust ka üks väikeelamu, mille prototüübiks on Oskar Lutsu maja Riia 38 (1932), millest on tehtud palju kordusi.

Matteust võiks tema vaimulaadilt hinnata sel ajal kui vabameelset demokraati, kes tegi kompromisse ühe või teise eesmärgi saavutamiseks, kuid teatud piirini, ning kes üle kõige hindas loomingulist vabadust. Seetõttu ei olnud ka imestada, et Pätsi re_iim ja uued ülemused ei olnud Matteusele just meeltmööda. Tema sümpaatia kaldus Tõnissoni poole. Ametniku raamid, mis niigi üha enam ahistasid arhitekti, jäid üha kitsamaks ja kui küsimuse alla tuli, kas ta saab olla linnaametnikuna järelvalveinsener oma planeeritud Tartu Pangamajale või mitte, otsustas Matteus, et nüüdsest saab temast

Tartu arhitekt Matteus.

Aastad 1935–1941 on kahtlemata Matteuse loomingu kulminatsioon. Siia kuuluvad sellised suurmonumendid nagu Tartu Pangamaja ja sõjas hävinud Vanemuise teatrihoone ümberehitus, mille paljude parameetrite kohta öeldi sel ajal – Baltimaade moodsaim, suurim jne. Matteuse tehnoloogilis-konstruktivistlike teostena võiks esile tuua kaubamaja Rüütli 20, elumajad Näituse 7 ja Jakobsoni 18 ning Salme tänava koolimaja.

Last but not least tuleks esile tõsta Korp! Ugala konvendihoone, mis on funktsionalistlik oma fassaadilt ning funktsionaalne sisekujunduselt. Fassaadi teeb eriti köitvaks pisike visuaalne nipp, kus vertikaalakende paigutus gruppi jätab ühe gigantse horisontaalakna mulje. Peab tunnustama Korp! Ugala selleaegsete liikmete erksat vaimsust, sest isegi täna on hoone kaasaegne ja funktsioonile igati vastav, seega osati vaadata ajas ette. Tänaseks on vaid põhiprobleem vahepealse nõukogudeaegse peremehetuse tagajärgede likvideerimine.

Kindlasti kuuluvad Tartu esindusilme juurde ka soliidsed elumajad äripindadega I korrusel Riia 5 ja Riia 15.

Taas linnaarhitekt Matteus (1941 – 1960)

Sel ajal vahetusid võimud ja rindejooned. Matteus oli otsekui linna hoidja ja haavade ravitseja, pääsedes imekombel repressioonidest.

II maailmasõja ajal oleks kohatu olnud rääkida loomingust. Suudeti parandada vaid kõige hädapärasemat. Sõja käigus purustati üle poole Tartu linnast ja sõjajärgsed aastad kulusid taastamistöödes ja uue generaalplaani koostamisega.

Matteuse teeneks võib lugeda Tartu kui omamoodi parklinna kujundamist peale sõda. Oli oht, et Emajõe Ateena ehitatakse täis tüüpprojektmaju. Ei tohi ka unustada sotsialistliku realismi klassitsisminõuet arhitektuuris. Viimasest lähtuvalt õnnestus siiski oluline osa Tartu kesklinnast taastada. Tüüpprojekti 1–317 (nn. hrustšovkad) ehituse raskuspunkt õnnestus suunata Tiigi ja Kalevi tänavate piirkonda. Rohkemat sel ajal ühelt linnaarhitektilt nõuda oleks olnud ilmne utoopia.

Matteuse õlgadel oli tohutu organiseerimistöö ning pärand tänasele – võimalus Tartu üles ehitada vastavalt kaasaegse linna vajadustele, sest nagu näitab praktika, ka ilmselt ebaõnnestunud ehitustest on hiljem peaaegu võimatu vabaneda. Seetõttu tuleb tunnustada Matteuse ettenägelikkust ja usku tulevikku.

Ka pärast ametlikku tagasitõmbumist linnaarhitekti ametist oli Matteus kuni surmani tegus ja aktiivne, kuigi oli aeg, mis just ei soosinud vabadust ja loovust.

Inimene Arnold Matteus

Oma loomingulise kreedo on Matteus kõige ilmekamalt sõnastanud artiklis «Stiiliprobleeme tänapäeva kunstis» (Kunstiühing «Pallas» 1918–1938. Tartu. 1938). Alljärgnevad katked aitavad mõista meistri mõttelendu: «Stiil ei sünni üleöö. Stiil ei ole mood. Teda ei loo üksik rahvus, veel vähem üksik kunstnik. Stiil rajab end ajale ning temas avaldub materjali ja konstruktsiooni käsitlusviis. Stiili iga mõõdetakse aastakümnete ja sajanditega, tema nime ja väärtust ei määra ta sünniaeg, vaid aeg, mis järgneb tema küpsemisele.» 

«Ja meie? Oleme kaugel sellest, et rääkida omapärasest stiilist. Seda stiili ei loo ükski propaganda ega ettekirjutus. On küllalt, kui terve mõistuse kriitikaga võtame rahvusvahelist arhitektuuri. Meie seesmine omapära, vaimulaad ja mõtlemisviis on küllalt suured tegurid, mis ei jää väljendamata ehituskunstis, kui neid viimasele ei sunnita kunstlikult ebatervelt mõjuvaid mähiseid. Meil püstitatavate monumentaalsete ehitiste arv ei saa olla suur, neile ei saa rajada ka meie arhitektuurilise ilme kujundamist. Kultuuri ei loo veel üksikud paleed agulis, tähtis on, et ka agul omaks stiilset ja kultuurilist palet.»

Nii ka loomingus näeme Matteuse kaht palet, kus üks näitab kõrget kunstilist võimekust ja teine püüab kompromisside ja järelandmiste hinnaga aidata järele agulit.

Kuigi inimene pole imetegija, tuleb siiski lugeda Matteuse elu imeliseks. Eelkõige oli ta andja, kes selle kõrval nautis ka ise elu, nalja, head seltskonda, piipu ja pitsikest konjakit. Tema saavutused juhtusid justnagu iseenesest. Seetõttu tundub loomulik, et oma aukartustäratava loomingulise ja ametitöö kõrval jõudis ta olla aastatel 1931–1934 Kunstiühing «Pallas» esimees ning nagu muuseas oma neutraalse isiksusega aidata ühingul üle elada kriisiaastad. Ta on leidnud aega olla õpetaja erinevates õppeasutustes ning kuulus Tartu Rotary Klubi ridadesse.

Kasutades ära Karlsruhe-aegseid korporatiivseid sidemeid õnnestus Matteuse initsiatiivil taasavada «Pallase» kool Saksa okupatsiooni ajal ja ta oli ka selle direktor aastatel 1943–1944. Ilmselt hoidis see kool ära nii mõnegi eesti kunstniku kahurilihaks saatmise.

Matteus oli harukordne kaaslane ja vestluspartner. Kuulumist Ugalasse ei võtnud ta kui formaalset kohustust, vaid Ugalast tulenev oli kujunenud elustiiliks. 1970-ndatel ja 1980-ndatel nägin, kuidas austati üksteist ja traditsioone, olgu need siis kaasvõitlejate sünnipäevad või viimsele teekonnale saatmine – ikka värvides, kartmata KGB-d või nõukogude võimu. Ka Ugala maja on ju projekteeritud südamesoojuse ja armastusega ning sellest on saanud Tartu üks kauneimaid arhitektuuripärle.

Matteus ei kogunud kõrgeid aunimetusi ega olnud karjäär talle eesmärgiks omaette. Ometi oli ta, kas ametis või erus, hinnatud ekspert ja konsultant ning elav ajalooline mälu – just sellele rollile tuginedes on iseloomulik öelda, et ta oli ugalensis Matteus.