ARNOLD MATTEUS - KUULUS ARHITEKT

Raili Raudsepp

     Osula PK VIII klassi õpilane
     Juhendaja: õpetaja Heljo Saar

Retsenseerinud Martti Preem Tartu Arhitektuuribüroost ja Hella-Mare Männamaa, arhitekti tütar.

 

LAPSEPÕLVEMAAILM

     Arnold Matteus on sündinud 13.detsembril 1897.a. Võrumaal end. Kärgula vallas Sulbi lähedal Leiso talus.
     Oma mälestustes "Lapsepõlve radadel" kirjeldab ta nn. Sulbiliina järgmiselt: "Paremat kätt alati magusalt lõhnav pagaripood, Kongo kauplus, Määritsa "viinamonopol" Vasakul puusepp Käsu maja, plekkseppade Prentslite "härber", Ülenurme kauplus, Sepa Pauli maja õllepoega. Ja siis Sulbi (Võhandu) jõgi hobuste kapjade ja vankrirataste all salapäraselt kõmiseva sillaga. Sillast allpool jõge aga veskijärv põllukivist veskihoonega, tammiga ja pealt võrendikku langeva kose kohinaga ning veskikivide lakkamatu müraga. Ja jõe vasakkaldal, võrendiku kohal, Koromäel, vallamaja ning veidi eemal vana koolimaja".
     Ning aastakümneid hiljem majakesed, kord taluhoonete kõrval nii suurtena ja uhketena tunduvad, on küll enamikus alles, kuid vaikivalt ja aralt maasse vajunud, nagu häbeneksid nende vahelt läbiminevat teed ja autot. Uus betoonsild vaevalt müdiseb autokummide all, pole veskijärve, pole tammi, pole koske. Ümberringi vaikus... Veskist veel järel vaid jäänused, samuti ka vanast kõrtsihoonest".
     Veel pettunum on kuulus arhitekt jõudes oma lapsepõlvekoju: "Olemegi Kahrumäel. Mis see on? Teest vasakul küla? Kobar majakesi suurte puude varjust vaevu paistvate hallide luitunud katustega. Silm otsib ja leiab nende keskelt mu isamaja, mu sünnikoha. Lähenedes püüab silm maanteeserval kõrguvate puude reast eraldada mu isa- näolist vahtrat, lell Aadama ja lellenaise näolisi puid. Alles on siiski mu ema pärn. Tormidest räsitud, lõhki läinud, kuid siiski veel alles... Teest paremal laiub üksainus suur roheline väli. Ei kitsaid põllusiilusid eraldavaid põllupeenraid, ei kollendavaid rukkipõldusid, ei ristikunurmi, ei põllul askeldavaid inimesi, ei hobust, lehma ega lammast. Ainult suur vaikus rohelise välja kohal...
     Praegu on raske mõista, kuis tollele, laiemas kohas vaevalt kilomeetrini ulatuvale väljale mahtus tervelt kümne talu, 10-12 hektarilised nn. ühehobuse talud. Isa juttude järgi olid mõisast ostetud maatükid olnud küll suuremad, kuid enamikus poegade vahel kaheks või kolmeks jagatud. Ja nii elatigi 5-10 liikmeliste peredena, peeti 4-5 lehma, lambaid, kanu, sigu, rühmati hommikust õhtuni, suurimaks ja kõige kallimaks abiliseks hobune."
     Ta meenutab, et isa August oli üldse üks suur loomade hoidja kaitsja. Talle ei meeldinud oma hobust naabritele laenata, veel vähem hobust pühapäeviti tööle panna. Seepärast toimus pühapäevasõitusid harva, kirikuski käidi ainult suurte pühade ajal. Nii näis loomgi teadvat ja tundvat, et teda hoiti ja hellitati. Millise rõõmuhirnatusega ta isa vastu võttis, kui too koju tuli.
     "Aastad läksid. Mida vanemaks sain, seda paremini õppisin tundma oma kodu, mis oli varjuks külma ja palava, kurjuse ja vale eest. Mõistma ema ja isa ning teisi inimesi, kellega oli paratamatult seotud meie elu. Nägema ja tundma töökoorma raskust.
     Kevadel - varakevadine künd, äkkega äestamine, rullimine, külv kartulipanek, sõnnikuvedu, kesakünd. Siis väike hingetõmme ja käes oligi suvi. Mõisa poolt koos taludega eraldatud heinamaatükid asusid Mustajõe-äärses rabas, kuhu hobusega pääses vaid talvel. Sinna mindi heinale terveks nädalaks. Peamiseks karjamaaks oli talirukki alla minev kesa, hiljem odra ja kaera alt viljakoristamise järel vabanenud nurm. Töörohkuse poolest olid raskemateks suvi ja sügis. Siis ajas üks töö teist taga. Rukist lõigati sirbiga. Ainuski pea ei tohtinud põllule jääda, sest tähendas ju iga rukkitera leiba. Vihud veeti rehte ja kuivatati ning pärast seda algas rehepeks.
     Ega emagi tol ajal magada saanud. Tal tuli ju lehmad lüpsta, sigadele toit ette anda, loomad välja viia, pere hommikusöögi eest muretseda. Ja hommikul peale sööki ning lühikest puhketundi põllule rutata. Aga talvel, kui isa sai hädavajalike talviste tööde vahel hinge tõmmata ning tal oli aega ametitalitusteks vallavanemana, poes käimiseks, lehe lugemiseks, oli emal ikka tööd kuhjaga.
     Talveks toodi tuppa ja seati üles kangasteljed. Ema ketras nii linast kui villast lõnga, kudus kangaid, õmbles pesu ja nii endale kui kogu perele ka pealisriideid. Iseenesest mõistetavalt oli vaja selle kõrvalt ju kogu aeg pere eest hoolitseda. Samuti oli pere vahepeal saanud juurdekasvu õekese Ärna näol. Sulast ja tüdrukut pidada ei jõutud. Ainult suviti peeti neist vaid ühte, kas tüdrukut või sulast, aga mitte kahte korraga."

     "Oli kätte jõudnud kauaoodatud päev, mil lubati mindki kaasa võtta kirikusse. Vend Ritte oli juba riides ja võttis pruukosti. Varsti oldi kõigega valmis. Asuti vankrisse: ema-isa istmekotil ees, meie vennaga taga heinamärsil. See sõit, mis on mulle nii selgelt mällu sööbinud, kujunes tõeliseks ärkamiseks, esimeseks väljasõiduks mu senisest väikesest maailmast.
     Ees kruusakattega teepael, kahel pool haljendavad nurmed, puhanud hobuste hirnumised, sinise taeva all lõokeste kevadehümn. Mäest üles, mäest alla, üle kumiseva silla, talud, metsatukad, sõit läbi mõisa, mööda uhkest lossist puude varjus, mets, jälle põllud, uus mõis kurja paruni lossiga, jälle mets. "Kas kerik om viil kaugel?" - "Joba pia nakkad nägemä torni, pojakõnõ!" Ja varsti see tuligi: punane torn suure musta kikkaga. Hakkasid kostma kirikukella kumedad helid... Püüdsin silmitseda suurt maja, mille juurde me olime jõudnud ja kus oli palju hobuseid vankritega. Nägin vaid kõrguvaid seinu, kuidas ma ka kaela ei sirutanud.
     Ja siis me läksime sisse. Läbi laiast uksest. Kostsid uued senikuulmatud helid, kord madalad, kord kõrgemad, kord langevad, kord tõusvad. Ma tundsin ennast koos nendega tõusvat ja langevat. Hoidsin kramplikult ema käest, et mitte helidega koos kuhugi kaduda. Mu pea käis ringi. Ma nägin raskeid müüre, suuri sügavaid avasid värviliste akendega nendes müürides, laest alla rippuvaid suuri helkivaid haralisi oksi koos küünaldega... Vähe toibunud, märkasin, et suurt ja pikka ruumi läbis tühi käik, millest kahel pool olid pinkide read paljude inimestega, ühel pool mehed: seal oli isa vennaga, teisel pool naised, seal olin ka mina emaga. Märkasin kaugemal suurt tuhmi pilti suure risti ja inimese kujuga ning pika mantli ja kandilise mütsiga meest selle pildi ees põlvitamas. Rahvas pinkidel kord istus, kord tõusis ja laulis nende kumavate helide saatel.
     Kojusõit toimus kiirelt ja märkamatult. Istusin vaikselt. Mind ei huvitanud ei salapärased metsad ega kurja paruni lossid. Teiste küsimustele ma vaevalt vastasin, mu enda küsimused - need tulid alles hiljem, mõne päeva pärast. Mulle tundus, et too kirik ei olnudki inimeste kätetöö, vaid see oli nagu otse maa seest välja kasvanud kivist hiiglane. Ja ometi! Mulle öeldi, et seda olid ehitanud targad meistrimehed. Nood pidid küll siis väga tugevad ja targad olema.
 
     Nüüd hakkas mind paeluma, kus midagi klopsiti, saeti või raiuti. Tädimees Kahru Jaan hakkas meie lähedale maja ehitama. Oli nii lõpmata huvitav jälgida, kuidas jämedad palgid kooriti, kuidas puutöömees hakkas, ise kaksiratsi palgil, palgi külge joone järgi siledaks raiuma. Vaid ema kutsuv hüüd oli see, mis mind nii huvitava tegevuse juurest kõrvale juhtis. Kõige nähtu põhjal hoogustus mu enese ehitustegevus. Õue madalamatel kohtadel leidus savisegust sitkeks sõtkutud pori, mida pääsukesed viisid kevadel räästa alla pesa ehitamiseks. Sama materjali hakkasin minagi oma esimeste majade ja kirikute ehitamiseks kasutama. Minu majakeste peenemad osad olid hirmus haprad ja lausa pudenesid sõrmede vahelt. Pärast räästa alla kukkunud pääsukeste pesa uurimist punusin minagi oma "konstruktsioonides" heina ja õlekõrsi, et need ehitused tugevamad saaksid. Tuli talv ja mu ehitustegevus kandus nüüd tuppa peergude ja pulkade juurde. Peamiseks tööriistaks oli ikka suur lauanuga. Hakkasin siis isa-ema painama, et ka mulle ostetaks käänispeaga "väits" nagu mu vennal oli. Aga oh häda!. Kuigi oli juba kindel, et ma noa saan, juhtus õnnetus. Kord õhtul tahusin vajalikku puupulka parajaks, lauanuga vääratas ja lõikus sügavalt mu vasakukäe sõrme. Veri, valu, nutt... Just järgmine päev tuli harjukene, kelle pambust justkui mind irvitades vaatas vastu rida ilusaid nuge. Muidugi ei julgenud ma suudki lahti teha, et rääkida noast.
 

KARJASEPÕLI

     Karjapoiss on kuningas,
     suure valla valitseja..."

     Põhiliseks karjamaaks oligi isatalu juurde kuuluv, ligikaudu pool kilomeetrit eemalasuv põllumaaks vähekõlbulik kahe hektariline maatükk "krausupoolne", nagu teda nimetati sealasuva popsnik Krausu järgi. Mingi ürgse jõe org sealt vaevu veel niriseva ojakesega, kraaviga ja linaleoks kunagi kaevatud tiigikestega, soistunud, kahe vana männi, paari kadakapõõsa ja lepavõsaga avas uued perspektiivid mu fantaasiale tegutsemises "ehitusmeistrina". Mis sest, et mu valdused olid mõõdetavad paarisaja sammuga, aga mul oli nüüd oma meri ja järved, jõgi, omad mäed ja kuristikud, oma mets ja lossipark. Puudus veel vaid loss. Selle ehitamise seadsingi ma oma esimeseks ülesandeks.
     Mul oli ju oma meri, puudus vaid laevastik. Seegi ilutses varsti mu merel. Kõik oma näputööna. Üheks mu lemmikharrastuseks kujunes õige varakult puunikerdus. Terava noaga vestsin plokkidest ja pulkadest igasuguseid loomakesi ja inimkujusid. Väike asi oli nüüd paksust männikoorest voolida välja laevade "alused", neid varustada mastidega ja paberist purjedega.
     Üheksa-aastasena tuli mul harjasloomade valitsemine üle anda minust viis aastat nooremale õele ja vennalt üle võtta sarvloomade "kuningriik". Ega mul selle vastu midagi polnudki: mulle tundus, et mu uued alamad näisid minusse suhtuvat suurema aukartusega, kui harjasloomad. Pealegi tõotas see "kuningriik" mulle koduõuest eemalseisvana suuremat iseseisvust oma keeruka pinnareljeefiga, metsatuka ja veesilmadega.
     Jah, kümme aastat looduselt vahetult saadud õpetust ja kasvatust bioloogias ja psühholoogias, andis võtme elu algtõdede mõistmiseks.
 

KOOLIAASTAD
 

      "Varsti tuli aeg, kui kodus hakati minust kaks aastat vanemat venda Rittet (Richardit) kooliminekuks ette valmistama. Oli tavaks, et laps pidi kooli minnes lugeda oskama ja seda kas või veerides. Vend oli seitsme-aastane, kui õpetamisega algust tehti. Mina olin kaks aastat noorem ja seetõttu ei pandud mind tähelegi. Kuid need venna ponnistused veerimise ja lugemisega olid huvitavad ja hakkasid mulle koguni meeldima. Seetõttu sain ma tähed selgeks üheaegselt vennaga. Mäletan hästi, et esimesteks tähtedeks ei olnud mul mitte A ja O, nagu vennal, vaid T ja E, kuna mulle hakkas millegipärast väga meeldima ajalehe "Teataja" pealkiri.
     Oli sügis. Kari oli koju lastud. Venna riided ja muidugi ka uus pruuniks-värvitud linasest riidest koolikott olid aegsasti valmis pandud. Ka minule oli õmmeldud uus ülikond ja lastud teha esimesed juhtnahast säärsaapad. Kuid kuni venna kooliminekupäevani oldi ikka veel kahevahel, kas mind lasta kooli, kuigi mul oli lugemine selge. Ema oli kindlalt selle vastu, kuid minu rõõmuks oli isa ise rääkinud koolmeistriga, kes oli öelnud, et las poiss tuleb ja vaatab, kui talle meeldib.
     Nii lastigi mul minna. Oli sadanud värske lumi ja me läksime Kahrumäest üles ning vallamajast mööda. Olimegi koolimajas, mis asus kõrgel Võhandu jõe kaldal. Kohal oli juba hulgaliselt lapsi, poisse ja tüdrukuid ja neil lasti näidata oma veerimise-lugemise oskust.
     Esimene koolipäev oli üsna huvitav ja kena ning edaspidinegi kooliskäimine polnud vaevarikas. Isegi mitte kirjutamine ja rehkendamine. Kui ainult ei oleks olnud seda neetud katekismust oma käskude ja peatükkidega, mis kõik tuli sõna-sõnalt pähe õppida. Just nende pärast tuli nii mõnigi kord "kinni" istudes õhtuti kooli jääda."

     Kolme aasta möödudes viis August Matteus oma mõlemad pojad - Richardi ja Arnoldi Urvaste kihelkonnakooli, mida rahvasuus nimetati "köstrikooliks". Vallakooliga võrreldes tundus see sootuks erinev nii oma koolmeistrite, õpilaste kui ka koolimaja poolest. Koolimaja asus Urvaste ürgoru Antsla-poolsel nõlvakul. Oru vastaskaldal seisis uhke, juba aastate eest meeli vallutanud Urvaste kirik. Köstrikooli maja oli väljaehitatud katusekorrusega ühekordne kivihoone. Kooliruumid olid väiksemad võrreldes vallakooli ruumidega, kuigi siin käisid Urvaste, Vana-Antsla, Vaabina, Linnamäe, Kärgula ja Sõmerpalu valla lapsed., umbes 40-50 õpilast. Miks nii vähe? Peamiseks põhjuseks oli arvamus, et maainimesele piisab hädavajalikust lugemise-kirjutamise-arvutamise oskusest, mis saadi kätte juba vallakoolis 2-3 aastaga. Eriti kehtis see tütarlaste kohta, keda kihelkonnakoolis oli tõesti ainult kaks-kolm kümne poisi kohta.

     "Ja need kaks aastat kihelkonnakooli on mälestustes säilinud kaunimatena lapsepõlvest. Nagu ei olekski olnud talvi sügava lumega, nagu ei olekski olnud nädalaid külma toiduga - kuivanud leiva, kapsa, kartuli ja tükikese soolalihaga või nii mõnigi kord pooltühja kõhuga laupäeviti mööda tuisanud teid läbi tuule 15 versta kojuvantsimisi. Nagu oleks olnud vaid üks suur kevad: ärgata põldudelt tuleva lõokese kevadhümniga ja uinuda õhtuti ööbikute kontserdiga."

     Isa-ema hool ja hellus silumas lapse teed ellu, õpetajate mõistev lähenemine õpilaste võimetesse nii õpingutes kui mängudes, alati abivalmis käsi aitamas. Kas polnud see päikeseks hämaratel päevadel?
     Igatahes olime vennaga üsna uhked ja rõõmsad tol maihommikul, kui vantsisime kodu poole, kihelkonna lõputunnistus taskus ja tundes, et oleme siiski juba midagi saavutanud. Muidugi kerkisid üles küsimused, mis saab edasi, kellel avaneb võimalus õpinguid jätkata.
      Vend üritas Tartu Õpetajate Seminari astumist. Mind trööstiti minu noorusega ja lubadusega Võrru linnakooli saata. Kuna aga vennal seminariminek äpardus, saadeti meid mõlemaid Võru kooli. See oli 1910.aastal . Kooli ametlikuks nimeks oli "kõrgem algkool". Kool oli 4-klassiline ja tema eesmärgiks oli lõpetatud üldharidusega noorte ellusaatmine. Koolis oli neli õpetajat, kuid siin oli valla- ja kihelkonnakooliga võrreldes kõik võõras: nii kord, õpetamisviis ja esmajoones just õpetajad, kes olid kõik mundris - mustas metallnööpidega kuues. Õpetamine toimus täielikult vene keeles, erandiks oli vaid usuõpetus, mida andis kohalik pastor. Ka eestikeelne rääkimine oli kooliruumides keelatud. Sellel õpilasel, kelle kätte jäi nn. trahvikaart laupäevaks, tuli kooli tulla pühapäeval, tavaliselt kolmeks tunniks "järele istuma".
     Kuid kõigega harjuti. Peagi mõistsime, et ka mundrikuue all võib tuksuda soe ja hell süda. Ja alles hiljem, kui juba endal oli tulnud õpetaja olla, sain aru, kui raske võis noil õpetajail endil olla..."
     Võrus elasime vennaga Karja tänaval ühe puutöölise korterist eraldatud väikeses toakeses laua, kahe tooli ja kahe voodiga. Toidumoona saime kodunt kaasa. Seda lubas perenaine meil köögis soojendada. Nii kevadel ja sügisel ning kui ka talvel, kui ilm vähegi lubas, lippasime laupäeviti koju, oma kakskümmend kilomeetrit. Ja esmaspäeva hommikul kella nelja paiku algas sama teekond tagasi linna, et kella kaheksaks jälle koolis olla. Praegusel autoajastul elanud lapsed võivad seda küll vaevalt ette kujutada, meile polnud see midagi erilist.
     Neli aastat Võru koolis möödusid kiirelt ja eriliste vapustusteta. Ikka istusime koos vennaga ühes pingis. Olin ma ju väikevennana juba kodunt kaasa antud vanema venna Richardi hoole alla. Nii oli ka koolis. Kui saingi mõnikord vanema venna valvsast silmast hoolimata mõne väikese vembuga hakkama, möödus see tavaliselt ilma karistuseta, vaid piirdus käsuga vennale: lasta anda isal kodus väikesele naha peale.
     Ka napi sisuga rahakott, mis oli antud koolitarvete ja muu kõige hädavajalikuma ostmiseks, oli muidugi venna käes. Minu erakapitaliks olid vaid kopikad, mida olin saanud suvel rukkipeade seest korjatud tungalterade eest apteegis või tädimeestelt Mäetare Peetrilt ja Tori Hermanilt. Hiljem sain raha veel ka kaasõpilastelt neile joonistatud maakaartide ja ajalooliste esemete piltide joonistamise eest. Varustasin korraga kümmet õpilast. Inspektor saigi mind siis parajasti kätte ning andis mulle eluks ajaks meeldejääva õppetunni: "Vaadake väikest lollikest, noorukene ja väiksekene, aga juba teenib raha." Mu esimesel teenistusel oli nüüd lõpp.
     Õpingutes ei olnud ei minul ega vennal raskusi, sest meie tunnistustel kahtesid ei olnud. Aga ega me viitegagi palju hiilata saanud. Olime keskpäraselt korralikud õpilased. Kuid huvialad hakkasid meil juba välja kujunema. Seda aitasid tugevasti mõjutada raamatud, mida ma meelsasti neelasin niipalju kui vähegi mahti sain. Nii kooli raamatukogus kui ka Võru linna raamatukogus olin üks agaramatest laenutajatest. Lugesin kõike, mis kätte juhtus: ajaloolisi romaane, reisikirjeldusi, muinasjutte ja legende, nii proosat kui ka luulet. Peale selle paelusid mind nii tehnika kui ka kujutav kunst.
     Hakkasin ka ise luuletusi kirjutama ja tegema kaastööd "Tallinna Teatajale" ning need ilmusid "Lastelehes" ja "Päevalehe" lisas.
 

ÕPINGUD JÄTKUVAD

     1914.a. kevadel olid lõpueksamid ja peatselt saadi ka lõputunnistus. Esialgu pöörduti küll koju, kuid oli niigi selge, et see 10-11 hektarine maatükk jääb neile kitsaks. Isa lootis, et poeg Arnoldist saab advokaat, ema aga, et kirikuõpetaja. Nad tahtsid, et ta õpiks edasi gümnaasiumis. Kuid Arnold viis paberid sisse hoopis Tartu Reaalkooli. Seal õppis ta aastatel 1914-1918. Reaalkooli lõputunnistused anti varem kätte, kuna käis maailmasõda. Järgnes kiire astumine ülikooli. Peatselt algava Saksa okupatsiooni ajal nõuti üliõpilastelt poliitilise laitmatuse tõendit piirkonna eestseisjalt, kelleks oli Sõmerpalu mõisnik von Moeller. Eelnevalt oli vaja saada oma vallast see tõend.
     "Nii ma siis kõmpisingi ühel suvepäeval Kärgula mõisasse ja seisin esimest korda silm silma vastu parun von Sieversiga. Algas dialoog.
     Von Sievers: "Wa-s, ülikooli? Siis peab sul ju olema ka see gümnaas!"
     Mina: "Ma lõpetasin Tartu Reaalkooli ja olengi juba üliõpilane, jätkamiseks on aga vaja seda tõendit."
     Parun: "Unerhört!!! Leiso Augusti poeg Student! Ma teab, see August tubli mees, aber August oma ühe hobusega, poeg Student. Minul kaks poega, minu mõis vaene, ei jõuab neid saata ülikooli. August oma ühe hobusega, poeg Student, esimene Student vallas! Jaa, jaa, istub, ma annab see tõend. See August! See August!..."

     Tudengina võttis Arnold Matteus osa Vabadussõjast. Hea käekirja ja tolle aja kohta hea eesti keele oskajana teenis ta oma sõdurileiva välja staabikirjutajana. Nö. lahingute vaheajal alustas ta värssdraama "Surev Polonees" kirjutamist. Põhilielt kirjutas ta 1919.a. juulis Aluksnes haiguse ajal. Koos A.Kivika ja E.Hiirega kuulus A.Matteus noorte kirjandussse pürgijate seas oli kõige ebatraditsioonilisemat stiili viljelevasse leeri. Nende loomingut iseloomustas protestivaim ja oli tekkinud noorte avangardistide rühmitus. Seepärast on loomulik, et "Vabas Maas" ilmunud arvustuses hinnati "Surev Polonees" ebaõnnestunuks. Fr. Tuglas aga suhtus sellesse soosivalt ja see omapärane draama avaldati 1920.a. trükis. "Surevale Poloneesile" järgnesid veel kaks näidendivormis teost, mis läksid Tuglase kätte hindamiseks, aga hävisid Tuglase pool toimunud tulekahju ajal. Kuigi autor ise pidas neid sisukamateks ja realistlikemaks, tegi Matteus pärast seda kirjandusega lõpu: ta ei taastanud nende näidendite käsikirju ja hävitas ära ka oma luuletused. Ta nägi selles õnnetuses saatuse märguannet ning pühendus pärast seda ainult oma arhitektuuriõpingutele.
     1920.aastal töötas A.Matteus suvel "Pärnu Postimehe" toimetuses ning hiljem "Tallinna Teatajas" sekretärina pärast Adsoni lahkumist sellelt kohalt.
      Vabadussõjast osavõtnuna sai Arnold Matteus Eesti Vabariigi valitsuse stipendiumi ja kogutud säästud võimaldasid astuda Saksamaale Karlsruhe ülikooli arhitektuuri õppima. Kuigi ta oli maalt pärit, seotud tihedalt loomade ja lindudega, metsade ja põldudega, kivide ja kändudega, sai tast kõige kiuste arhitekt. Selleks andis tõuke seesama ammune lapsepõlvemälestus - Urvaste kirik, mis tõi põhjaliku pöörde isegi tema lapsepõlve-mängudesse. Tekkis soov kord ka ise ehitada midagi sarnast, veel ilusamat, veel suuremat...
     Arhitektuurimaailma otsingute ja poleemika kaasategemine, kohtumine paljude rahvuste esindajatega - see kõik oli niivõrd haarav, et majandusmuredele vaatamata peab Matteus neid aastaid oma elu kõige õnnelikemaiks.
     1923.aastal tuligi olude sunnil õpingud katkestada ja ajutiselt tööle asuda Rakvere Tütarlaste Gümnaasiumi. Kuid alandatud õppemaks ja protsendita laen võimaldasid õpinguid veel samal aastal jätkata. Aeg arhitektuuris oli sel ajal murranguline ja vastuoludest tulvil.
 

ESIMESED TÖÖAASTAD

     1925.a. lõpetas Arnold Matteus õpingud ja asus samas Karlsruhe Tehnikaülikoolis tööle prof. K. Caesari juures nooremassistendina. Ta pidi sellest loobuma, sest haridusministeerium nõudis Arnold Matteust tagasi Eestisse, kuna stipendiumi saamisel oli ta võtnud endale kohustuse töötada kodumaal.
     1926.a. kandideeris ta Tartu linnaarhitekti kohale. Kaheksa kandidaadi hulgast valitigi linnaarhitektiks Arnold Matteus.
     Kuid juba esimesest tööpäevast 20.mail 1926. a. peale ei lasknud Matteus end pisiülesannetest koormata. Leidnud eest halvasti hooldatud ja saastatud linna, püstitas ta Tartu heakorrastuse programmi: puhastada risustatud jõe kaldad, lammutada putkad ja ujulad Emajõe kahe silla vahel, likvideerida üle kõnnitee tänavale ulatuvad välistrepid. Kuna endised arhitektid oli võõra koolitusega, meenutab Matteus siiski oma eelkäijat Podcekajevit, kes südamlikult ja ilma kadeduseta tutvustas linna ja andis nõu.
     "Sõpradest ja seltskonnast puudu ei olnud. Kohtumispaigaks oli Werneri kohvik . Neil aegadel kuulusid Matteuse sõpruskonda P. Aren, H. Visnapuu, prof. Kliimand, V. Adams, V. Melnik, J. Semper jt. H. Visnapuu peatus sageli Matteuse pool, kes elas tookord Kassitoome nõlval kaupmees K. Lepa maja katusekorrusel (praegu on seal linnamuuseumi direktori kabinet), sest ta pidas seda korterit akendest avaneva vaate pärast Tartu ainsaks luuletajale sobivaks korteriks. "

     "Juba õpiajal oli Matteus reisinud Saksamaa linnades, Prantsusmaal ja Itaalias, mis andis rikkalikku ainet ka omaenda arhitektuuri põhimõtete kujunemiseks. Linnaarhitektina töötades sai ta mitmeid sihtkomandeeringuid: 1926.aastal Soome tutvuma laste varjupaikadega Kaagvere mõisasse asutatava lastekodu rajamiseks. 1929 Rooma XII-le ja 1931 Saksamaale XIII-le rahvusvahelisele linnade ja korterite ehituse kongressile. 1934.aastal kuulus ta Eesti arhitektide ja kunstnike Moskva-delegatsiooni. Linnaarhitektina pidas Matteus oma põhiülesandeks linna üldist korrastamist, üürielamute kaasajastamist ja jõeääre vabastamist risustusest. 1928 projekteeris ta Tähe tn 28 kahekorruselise kuue korteriga elamu, kus Tartus esmakordselt oli ajakohane ruumijaotus, täielik vesivarustus, vannitoad jne. Ka oli see esimene funktsionalistliku vormilahendusega ehitis, mille kujundusvõtteid (rõhutatult eraldatud trepikoda, nurgaaknad, madala kaldega katus, horisontaalsust rõhutavad karniisid jne) hakkasid Tartus tegutsenud ehitusmeistrid ja arhitektid hulgaliselt järgima. Kahjuks hävis elamu 1944. aastal.
     Peale Toomemäe on suuremale osale Tartu haljastusest alus pandud Matteuse otsesel ettevõtmisel ning juhendamisel. Nii rajati 1930 Vabaduse puiestee ja park Emajõe kaldale, rekonstrueeriti Barclay de Tolly plats haljasalaks, kuhu rajati ka esimene purskkaev Tartus, korraldati ümber Karlova park. 1930-1932 rajati Tamme staadion ja spordipark, 1931-1933 rekonstrueeriti Tähtvere park, 1932-1936 rajati Emajõe vasakkalda ja ujula ümbruse puiesteed, Emajõe paremkalda puiesteed Vabadussillast Rannapaviljonini, Forseliuse park, Tamme puiestee (E, J. Kuusiku projekti järgi), Taara puiestee ja Eesti Panga esine väljak."
 

VABAKUTSELINE ARHITEKT

     Viljakaim periood Arnold Matteuse loomingus olid aastad 1935 - 1940, mil ta tegutses vabakutselise arhitektina. Ta valis töötamise vabakutselisena sellepärast, et saaks paremini pühenduda suurte projektide teostamisele, kuna linnaarhitekt aga ei võinud eratöid teha. Need olid rangelt limiteeritud ja nõudsid iga kord linnapea luba. 1934.aastal sai Matteus tähtsa tellimuse - kavandada Eesti Panga Tartu osakonna hoone Munga tänavale. Siinjuures oli tal konsultandiks Eesti Panga arhitekt Karl Burman.
     "Konsultatsiooni tulemusena muutus pangahoonele esialgu kavandatud lame lampkatus (vt. Eesti Panga hoone Tallinnas Estonia pst) kõrgeks kelpkatuseks. Nii tekkis huvitav sümbioos - funktsioanalistlik plaanilahendus ja interjööri kujundus, klassitsistlik fassaad ja rahvusromantiline katus.
     Viljakaim periood Arnold Matteuse loomingus oli 1935-1940, mil ta tegutses vabakutselise arhitektina. 1935. aastal, veel linnaarhitektina, lõpetas ta Tamme staadioni art-deco stiilis tribüünid (koos kunstnik P. Areniga). Samal ajal valmis ka Eesti Panga Tartu osakonna hoone - suurejoonelisemaid nn esindusstiilis ehitisi Eestis, kus on õnnestunult rakendatud ka kunstide sünteesi (J. Raudsepa figuraalskulptuurid fassaadil ja A. Elleri reljeefid trepikojas, Arnold Matteuse kavandatud sepisvärav). Samas laadis on loodud ka avar valgus- ja õhuküllane koolimaja Salme tn 1a ning äriruumidega elamu Riia tn 15. Valmis ka Arnold Matteuse peenimalt proportsioneeritud funktsionalistlik hoone - endine kunstikooli peahoone Kuperjanovi tn 16.
     1930ndate alguses olid valminud ka funktsionalistlikud villad Tähtveres - J. Hurda 2 (A. Starkopfi ateljee-elamu) ja J. Hurda 4, mis olid ka esimesed majad Matteuse planeeritud ühes esimeses Eesti moodsas aedlinnaosas. Olulisemad Matteuse projekteeritud elamud on veel K.A. Hermanni 3, 4. 11; Lai 27, Struwe 8; Kreutzwaldi 8, 12; Emajõe 9, 12; Taara pst 3, 6, 8, 13; J.Hurda 1, 8; Vikerkaare 11; Jakobsoni 4, 11, 18 ja Oskar Lutsu eramu Riia 38, mis sai paljude Tammelinna elamute prototüübiks nii enne kui pärast sõda."
     1939.aastal projekteeris Arnold Matteus korporatsioon Ugala vilistlasena korporatsiooni konvendihoone, mida nii sise- kui ka välislahenduse poolest on nimetatud Matteuse harmooniaotsingute tippsaavutuseks. Vahepeal oli selles Kuperjanovi tn. 16 asuvas majas kunstikool, kuid praegu on maja taas korporatsioon Ugala valdustes. Selles hoones toimus ka Arnold Matteuse 100.sünniaastapäevale pühendatud mälestuskonverents 13. detsembril 1997. a.
     Arnold Matteus on oma 1938.aastal ilmunud artiklis "Stiiliprobleemid tänapäeva arhitektuuris" kirjutanud: "Konstruktsioon ei taga üksi veel kunstipärast vormi ja funktsioon ei määra kaugeltki harmoonilist terviklikkust ehitise üksikosade vahel. /.../ Miks elamu peaks vaid olema masin ja mitte veel ilumeeligi paeluv tagapõhi me igapäevale? Kas kirik on vaid selleks, et meil võimaldada täita oma koguduseliikme kohuseid ning mugavaks teha meile meie hinge eest hoolitsemist? /.../ Need on küsimused, mis ehituskunstile saanud tänapäeva probleemiks. Vahest ainult funktsionalistlik fanaatik võiks neid jaatada".

      "Seega deklareerib Matteus juba toona oma kriitilist suhtumist voolutruudesse funktsionalistlikesse ja konstruktivistlikesse käsitlustesse. Matteuse modernistlik laad ongi vaoshoitum, proportsioonid klassikalisemad. Matteus otsib harmoonilist kontakti tellija soovide, ehitise otstarbekuse ja arhitekti esteetiliste tõekspidamiste vahel. Küllap ta selle ka leidis, muidu poleks ta olnud üle ootuste nii edukas arhitekt rohkem kui tuhatkonna rajatise autorina. "

     1936.aastal valmis teatri "Vanemuine" juurdeehitis. Teatri ümberehitamine oli A.Matteusel väga oskuslikult projekteeritud. Teatrisaal ehitati ümber kontsertsaaliks ja majale ehitati juurde uus teatrisaal. See töö oli nii suurepärane, et "Vanemuisest" sai tolle aja kõige ajakohasem teatrihoone Baltimaades. Kahjuks aga teater hävis sõjatules ja seda ei suudetud ka pärast sõda samasugusena taastada. .
 

LINNAARHITEKT SÕJAAEGSES TARTUS

    80-date aastate alguses oli ajaloolane Hillar Palamets mitmel korral kuulsa arhitektiga juttu ajanud ning lindistanud tema meenutusi viimase sõja aegsest Tartust.
     "Arhitekt Arnold Matteus oli tartlaste hulgas legendaarne kuju. Ta püsis linnaarhitekti ametis mitme võimu ajal 1926.aastast kuni 1960.aastani. Väga laialdaste kultuurihuvidega tark mees ja mõnus vestluskaaslane, erakordselt hea ja tolerantne, härrasmees selle sõna parimas tähenduses. Kodulinna arhitektuurist ja linnast üldse teadis ta rohkem kui kümned teised mehed kokku."
      Matteusel tuli linnaarhitektina ringi liikuda rohkem kui tavalisel kodanikul. Kuna uusi ehitusi ei saanud sel ajal projekteerida ja püstitada, siis jäi tal piisavalt aega Tartu uue generaalplaani kavandamiseks. Linnapea Keerdojaga käidi linna keskosa läbi ja tehti täpne plaan, millele kanti kõik purustatud ja kannatada saanud hooned. Korraga aga olid kontrollijad Tallinnast kohal: "Sõda käib. Nüüd pole aega ehitamiseks. Dorpat on ülikoolilinn ja seda linna planeerib juba tulevikus Berliin. Teie siin lõpetage kohe ja mitte enam ühte kriipsu!"
     1942. aastal asuti küll Vabadussilda taastama. Rusud koristati kiiresti ära, aga asi ei edenenud. Saksa insenerid viivitasid meelega, kuna neile oli teatatud, et pärast silla valmimist ootab neid uus töö Luuga jõel. Järgmise aasta kevadel sild avati, kuid augustis lasid taganevad sakslased selle uuesti õhku.
     Vaatamata oma esialgsele eitavale seisukohale eestikeelsete kõrgkoolide taaselustamise osas, andsid Saksa võimud siiski 1942. aasta alguses loa jätkata Tartu Ülikooli kolme sõjaliselt tähtsa teaduskonna tegevust ja sama aasta sügisel avati ka ülejäänud teaduskonnad.
     See andis Tartu kunstnikele lootust ja julgust hakata taotlema ka kõrgema kunstikooli tegevuse jätkamist. 1942. aasta sügisel alustatigi nimetuse Tartu Kõrgema Kujutava Kunsti Kursused all 60 -70 kursuslasega. Õppetöö kulges normaalselt, aga kõigil oli kange tahtmine saada tagasi "Pallase" nimi. Sakslaste mõjutamiseks korraldati parematest töödest ja diplomitöödest näitus, millest eelarvamustega ametimehed olid üllatunud. Juba 1943.aasta lõpul saabus luba anda kursusele tagasi kõrgema kunstikooli nimi "Pallas" ning juhataja Matteus määrata uue kõrgkooli direktori ajutiseks kohusetäitjaks. Kursuste alguses õpetas ta kunstikoolis perspektiiviõpetust. Kahjuks saadi "Pallase" nime all tegutseda väga lühikest aega, sest 1944.aasta kevadel alanud mobilisatsioon kiskus meessoost üliõpilased õpingutest eemale. Maja jäi hõredaks ja aprilli lõpul juba lõpetati õppeaasta ära.
     Augusti keskel sooritasid Nõukogude lennukid ühe suurema rünnaku Tartu raudteejaamale. Kui esimesed 5-6 lennukit jõudsid oma pommid alla visata ja raudteed vigastada, olid kohal ka Saksa hävituslennukid ning puhkes äge õhulahing. Tartust lahkunud linnavalitsuse esialgne peatuskoht oli Tabiveres, mõni päev hiljem läksid nad Siimustisse Jõgeva lähedale.
     Arnold Matteus oli üks viimastest, kes Raekojast lahkus. Kui ta siis õhtuhämaruses heitis pilgu tagasi oma kodulinnale, avanes jube vaatepilt: Tartu oli mässitud leekidesse ja suitsu. Jälle laastas sõda seda kaunist linna.
 

TÖÖAASTAD TARTU LINNA PEAARHITEKTINA

     "1944 sai Matteusest Tartu linna peaarhitekt, kellena ta töötas 1960.aastani. Algul oli suurimaks ülesandeks sõjapurustuste likvideerimine: purustuste täpne fikseerimine, tugiplaani koostamine, linna taastamise põhimõtete väljatöötamine, millest sai linna esimese generaalplaani arhitektuurse planeerimise lähtealus. Matteuse juhtimisel rajati varemete asemele haljasalad (praegune Keskväljak, Toomemäe nõlvad, Emajõe vastaskallas), tema koostatud olid taastamisprojektid Raekoja plats 3 ja 9, Küüni 5, kusjuures Küüni 5 kahekorruseline hoone taastati kolmekorruselise hoonena eriti õnnestunud fassaadiga Barclay de Tolly platsi poole. Hästi sobitusid klassitsistlikku linnakehasse uued hooned Küüni 2/4, mille allkorrustele olid projekteeritud kesklinnas ikka iseloomulikud olnud poed ja kohvikud."
     Paljud varemed tuli aga lihtsalt lammutada, sest majade taastamiseks polnud jõudu. Loomulikult ei meeldinud see arhitektile, kuid sõjajärgsete väikeste ehitusvõimaluste juures oli see paratamatus. Tema koostatud plaanis oli ette nähtud linnavalitsuse hoone, kultuurimaja ja suur esindushotell.
     Pärast sõda kavandas ta hooneid ka väljapoole Tartust: 1946. aastal Väimela Põllumajandustehnikumi peahoone, mille sarnaseid on ehitatud ka Vaekülas ja Türil. 1950. aastal Antsla kultuurimaja, mida on korratud Jõhvis ja Keilas ning 1953. aastal Elva kaubamaja, mida on korratud Otepääl ja Keilas.

     "1950-date aastate lõpus võeti riiklik suund odavate elamute, nn hrustsovkade ehitamiseks. Matteus luges oma kohuseks tõrjuda nende ehitamine südalinnast eemale, sest linnajuhtide plaan oli alustada nende ehitamist Poe tänavalt ja Keskpargist. Siiski õnnestus planeering suunata Tiigi ja Tartu tänavale. Kuid näidiselamu püstitati 1959.aastal Jaani kiriku kõrvale - see otsustas Matteuse jaoks asja ja ta lahkus linna peaarhitekti kohalt."

     "Jätkus ka Arnold Matteuse pedagoogiline tegevus. Aastatel 1945 - 1953 töötas ta Tartu Riiklikus Kunstiinstituudis geomeetria, arhitektuuri aluste ja ehituskonstruktsioonide õppejõuna, samuti andis ta 1945 -1948 tunde Tartu Ehitustehnikumis. 1948 sai Matteus dotsendiks. Aastatel 1960 - 1968 luges ta TRÜ kehakultuuriteaduskonnas spordiehitiste kursust."
     "Arnold Matteuse loominguline ja ühiskondlik aktiivsus jätkus ka 1980-date aastateni, mil ta töötas Kommunaalprojektis, kus on valminud Valga kino "Saluut" rekonstrueerimise (1974), Tartu Gogoli-nimelise raamatukogu juurdeehituse (1975) ja Viljandi stomatoloogiapolikliiniku rekonstrueerimise (1976) projekt.
     Ta oli Tartu linnaehitusnõukogu liige, tegutses eksperdina ning projekteeris eramuid, suvilaid ja aiamaju, osales pea kõigil arhitektide liidu üritustel. "

     Sõjatuli hävitas A. Matteuse projektide registri. "Kõike kokku, suuri ja pisikesi, sai juba siis üle tuhande," meenutab ta. Töötanud , õppinud ja loonud läbi aegade, heitlike ja keeruliste, on tuttavad talle nende head ja vead. On kujunenud "vaade kõrgusest, inimlik ning elutark", nagu üldistas ligi kümme aastat tagasi toimunud vestlust Leo Metsar.
     Kui aga Tartus ehitati välja Annelinn, siis pidas vana arhitekt seda justkui teiseks linnaks, nii arhitektuuriliselt kui ka psühholoogiliselt võõraks.
     "Ei, see, mis sealt Anne luhalt paistab, ei ole enam minu Tartu," ütleb Arnold Matteus oma mälestustes.
 

LEGENDAARNE ARHITEKT KAASAEGSETE MÄLESTUSTES

     Harjunud hoidma Tartu linnal pilku peal ja jälgima linna arengut, ei nõustunud ta isegi oma kõrgel veetornis asuvat korterit vahetama teise vastu madalamal. Veel kaheksakümneseltki seisis ta mõlema jalaga keset elu. Nüüd elavnes ka tema avalik elu: ta avaldas ajalehes kirjutisi, andis intervjuusid aja-kirjanikele ja fotograafid pildistasid igal võimalusel seda piibuga meest. Piip oli tõepoolest tema lahutamatu kaaslane läbi aastakümnete.
     Arhitekti tütar Hella-Mare Männamaa, kes elab praegu oma isakodu lähedal, on pannud isa 100. sünniaastapäevaks kirjutatud mälestusteartiklilegi pealkirjaks "See piibuga mees ". Ta kirjeldab seda, kuidas ta vaatab vanu fotosid ja kuidas mõlemal portreel on isal piip sõrmede vahel.
     Loomulikult mäletab arhitekti tütar oma isa joonestuslaua taga ning ennast isale kohvi keetmas. Arhitekti abikaasa suri noorelt, tüdrukutirts oli ainult kuue-aastane. Nii tütre, perekonnatuttavate kui ka tema kaasaegsete mälestustes oli Arnold Matteus erakordselt tagasihoidlik inimene. Tema kauaaegse ihuarsti Sigrid Aru sõnul oli väga meeldiv tema vestluspartner olla, kuna ta oli valmis sind jäägitult kuulama .Kuigi tal oli midagi pooleli või oli tal kiire, oli ta sel hetkel , kui sa temaga suhtlesid , ainult sinu päralt.
     Oma arhitektitöö kõrval oli Arnold Matteus väga laialdaste kultuurihuvidega ja hea kirjasõna valdaja. Isegi pensionieas avaldas ta mitmeid kunsti- ja arhitektuurialaseid kirjutisi. Kolleegide südamesse leidis ta tee oma erudeeritusega ning sügava inimlikkuse ja kaaluka sõnaga.

     "Vaadakem Tartu Fotoklubi näitusel Kaljo Raua portreed "Mõte saab teoks". Me näeme inimest, kelle mõte on teo aluseks paljudele teistele. Me tunnetame tähelepanelikkust, erudeeritust, mõttekärsitust, tundelisust, delikaatsust... Me näeme mõnusat vestlejat, kellest piip on lahutamatu ja suitsusagarad on kui puhutud jutt ise... Me näeme kortse mehe näos ja tunnetame nende taga erksust. Me vaatame arhitekt Arnold Matteust - kauaaegset Tartu arhitektuurse elu ja töö juhtijat - meie tänast juubilari." See oli pöördumine tema 70.sünnipäevaks.

     1982.a. tegi Andres Sööt Ike Volkovi stsenaariumi alusel filmi Arnold Matteusest. See dokumentaalfilm tekitas palju elevust, sest siin näidati selgelt nõukogude ajal Tartu linna ehituses tehtud vigu. Seepärast ei lastudki filmi avalikult linastada.
     "Eesti Arhitektide Liit ja Tartu Riiklik Kunstimuuseum korraldasid 1982.a. Matteuse 85.sünnipäeva tähistamiseks näituse (koostaja Martti Preem, kujundaja L. Ehmann) ja konverentsi, kus oli palju huvitavaid ettekandeid ning demonstreeriti ka laiemale avalikkusele A. Söödi dokumentaalfilmi. Matteuse 85. a. juubelile oli pühendatud ka mitu artiklit almanahhis "Ehituskunst". Tartu linna ehituse- ja arhitektuuriosakonna abil korraldati konverentsi järel pidulik õhtu EPA klubis, kus muuhulgas "Vanemuise" näitlejad Malle Koost ja Ants Ader ja Lembit Eelmäe kandsid ette värssdraama "Surev polonees kärbitud variandi."
 

MÄLESTUSMÄRGI AVAMINE

     Arnold Matteus suri 2.novembril 1986.aastal. 6.novembril maeti ta Raadi kalmistule.
 Nimeka arhitekti 100.sünniaastapäeval 13.detsembril 1997.aastal avati tema haual mälestusmärk, mille autoriteks oln skulptorid Mati Karmin ja Tiit Trummal. Nende töö tunnistati kevadel Matteuse hauamonumendi ideekavandite konkursil esimese koha vääriliseks.
     Raadi surnuaiale olid tulnud Arnold Matteuse tütar, lastekirjanik ja tõlkija Hella-Mare Männamaa ja teised sugulased. Kohal oli palju sõpru ja perekonnatuttavaid. mälestusmärgi avas Tartu linnavolikogu esimees Väino Kull. Sõna võtsid linnaarhitekt Uku Põllumaa, korporatsioon "Ugala" esindaja ja teised.
     Sama päeva pärastlõunal toimus Matteusele pühendatud mälestuskonverents korporatsioon "Ugala" hoones. Ürituse korraldas Tartu Linnavalitsuse linnaplaneerimise osakond linnakunstnik Anli Tummiga eesotsas.
     Pärast mitmesuguste ajalooliste filmikatkendite vaatamist 40-ndate aastate Tartust rääkis Martti Preem pangamaja ehitamisest. Sõna võtsid veel Enrico Talvistu, Mart Kalm, Rait Toompere ja teised.
     Sõnavõttude vahepeal laulis Heli Vahing.
     Oma sõnavõtus rõhutas üks monumendi autoreid Mati Karmin just seda, kuidas mingi suurejooneline kujund võib mõjutada last niipalju, et see koguni elukutse valikul määravaks saab. Asi oli nimelt nii, et Mati Karmini sünni-ja isakodu asus Tartus Liiva tänaval Arnold Matteuse projekteeritud individuaalelumaja (Liiva tn.28) kõrval. Ta ütles, et see on üks ilusamaid eramaju, mis võib linnas olla. Juba varasest lapsepõlvest mäletab kunstnik seda, kuidas igal päikesepaistelisel hommikul valgus lausa kiirgas üle selle hoone.
     Et kuulus arhitekt on pärit Osula ja Sulbi vahelt Leiso talust, võtsid sellest üritusest osa ka Osula kooli kodu-uurijad.

 
KOKKUVÕTTEKS

     Meil on väga hea meel, et see töö sai lõpuks kaante vahele. Mitme kuu jooksul oleme tutvunud kuulsa arhitekti elu ja loominguga ning saanud tuttavaks ka nendega, kes on Arnold Matteusega mingil moel seotud.
     Tänu töö juurde hangitud arvukatele lisadele saavad kõik, kes selle tööga tutvuvad, hea ülevaate Tartu linna arhitektuurist ja tema kauaaegsest arhitektist.
     Aitäh neile, kes meid töö koostamisel abistasid!
     Kõige rohkem võlgneme me tänu Hella-Mare Männamaale, kellelt saime fotomaterjali ja tema isa kirjapandud mälestused lapsepõlvest.
     Suur tänu ka Võru Keskraamatukogule, kus aidati meid kirjanduse leidmisel.
     Palju tänu veel Kanal 2-le. kes saatis meie koolile filmikoopia.
     Aitäh ka Tartu Linnavalitsusele ja Arhitektuuribüroole.

Parimate soovidega

     RAILI RAUDSEPP
     töö koostaja

     HELJO SAAR
     töö juhendaja
 
 

KASUTATUD KIRJANDUS

  1. Kivi, R.-L. L X X // Edasi. Nr. 269. 1967. 13.detsember.
  2. Kivi, R.-L. Ajad ja aastad // Postimees. Nr.289. 1972. 13.detsember.
  3. Matteus, A. Lapsepõlve radadel. Mälestusi. Käsikiri tütre käes. Lk. 1.- 2.
  4. Palamets, H. Sõjaaegne Tartu // Eesti Sõnumid. 1994. 1.august.
  5. Preem, M. Arhitekt Arnold Matteus 100 // Postimees. Tartu. Nr. 49(216) 1997. 17.detsember.
  6. Püttsepp, J. Mälestusmärk Matteusele, piibuga mehele. // Postimees. Nr. 301. 1997. 14. dets.
  7. Talvistu, E. Matteusiaana probleeme // Postimees. 1997.a. 15. detsember